Nahahaiguste diagnostika ja ravi

Nahahaiguste hulka kuulub lai spekter erineva geneesiga nahal avalduvaid haigusi alates nakkuslikest (seentest, bakteritest, viirustest, parasiitidest põhjustatud) kuni immuunsüsteemi häirete ja süsteemsete haigusteni, mille sümptomid avalduvad peamiselt nahal. Meil sagedamini diagnoositud nahahaigused on jalgade seenhaigus, asteatootiline ekseem ja ka sügelised.

Jalgade seenhaigus

Jalgade seenhaigus on dermatofüütseente põhjustatud naha, karvade ja küünte infektsioon. Dermatofüüdid on aeroobsed seened, mis on võimelised lagundama ja omastama sarvainet ning parasiteerima inimese sarvestunud kudedes (juuksed, küüned). Haigus on väga sage, ligikaudu 70% inimestest nakatub sellesse mingil eluperioodil.

Haigestumine eeldab piisava koguse nakkusliku materjali sattumist nahale ja seene kasvuks sobivat keskkonda. Riskifaktoriteks on mikrotraumad, jalgade rohke higistamine, naha matseratsioon, kinnised jalanõud, soe ja niiske kliima, jalgade verevarustuse häired, immuunsupressioon.

Seenhaiguse sümptomiteks on nahasügelus, ketendamine, ebameeldiv lõhn, jalgade rohke higistamine, lõhede tekkimisel ka kipitus ja valu. Jalgade seenhaigusel eristatakse 3 vormi:

  • Varvaste vaheline ehk interdigitaalne – algab reeglina 4. ja 5. varba vahelt, nahk on niiske, matsereerunud (kortsuline), kahvatu. Varvaste vahele ja alla tekivad lõhed, esineb vähene ketendus.
  • Hüperkeratootiline ehk mokassiinitüüpi – esineb kerge punetus taldadel ja valkjas peenehelbeline ketendus nahavagudes. Põletik levib kannalt üles ja labajalgade külgpindadele, jalalaba pindmine pool on haigusest vaba.
  • Villiline ehk düshidrootiline – peale pikka sümptomitevaba perioodi tekivad järsku, tavaliselt tallavõlvi või jalapöia piirkonda sügelevad villikesed, mille sisu hägune või mädane. Villide purunedes tekivad erosioonid, ketendus ja punetus. Tüsistusena võib kaasuda bakteriaalne nakkus mädavillide tekkega. Tugeva kratsimise korral võib näha verise sisuga ville.

Seenhaiguse diagnostikaks kasutatakse mikroskoopilist ja kulturaalset uuringut, milleks kogutakse materjali nahakettudest, villide sisust vms, millest on võimalik tekitajat tuvastada.

Seenhaiguse ravi on kas lokaalne või süsteemne. Lokaalset ravi (geeli, salvi, kreemiga) saab kasutada tagasihoidliku või mõõdukalt avaldunud infektsiooni raviks. Süsteemne ravi (tablettide, kapslitega) on vajalik ulatusliku või tugevalt väljendunud haiguse puhul; süsteemset ravi võivad vajada ka patsiendid, kes põevad diabeeti, jäsemete vereringe häireid või kelle immuunsüsteem on pärsitud (ravimite või haiguste tõttu).

Asteatootiline ekseem

Asteatootiline ekseem on vanemaealistel esinev ekseemivorm, millele on iseloomulik kuiv, pragunenud nahk ning selle foonil tekkivad tagasihoidlikud eksematisatsiooni tunnused. Haiguse põhjusteks võivad olla naha lipiidide koguse ja veereservi vähenemine seoses eaga, kaasuvad haigused või halb toitumus, rohke seepide jt nahapuhastusvahendite kasutamine, korduvad mikrotraumad, madal keskkonna niiskus ja kuiv külm tuul, kokkupuude nahka ärritavate ainetega, ravimite (diureetikumide, tsimetidiini, glükokortikosteroidide) kasutamine, tsingi, linool- või linoleenhappe defitsiit.

Asteatootiline ekseem paikneb sagedamini säärtel, käsivartel või labakätel. Koos nahakuivusega esineb tavapäraselt ka sügelus ning sügamise tagajärjel tekkinud punetus, koorikud ja turse.

Ravisoovitused on järgmised:

  • käia võimalikult lühidalt duši all, vältida kuuma vett;
  • mitte pesta ekseemist haaratud piirkondi seebiga, vältida tugevatoimelisi nahapuhastusvahendeid;
  • kasutada pesemise järgselt tugevatoimelisi niisutavaid kreeme;
  • kasutada niisutavaid kreeme mitu korda päevas;
  • kasutada paikseid kortikosteroidi sisaldavaid kreeme (enamuses retseptiravimid).

Sügelised

Sügelised on parasitaarne nahahaigus, mille tekitajaks on sügelislest. Sügeliselesta elutegevus sõltub hapnikust ning naha sarvkihist (naha pindmine kiht) sügavamale lest ei tungi. Nakatumine toimub nahk-nahk-kontaktil – nakatumiseks on vajalik lähedane füüsiline kontakt sügelisehaigega (näiteks seksuaalpartnerid) või pikaaegne kehaline kontakt (näiteks vanemad ja lapsed).

Haigussümptomid tekivad kuni 3-6 nädalat peale nakatumist: tugev sügelus, mis ägeneb õhtuti, peenpapuloosne nahalööve (paapulid paiknevad paarikaupa) ja nahakoorikud. Tavalised lööbe tekkimise kohad on sõrmevahed, randmete painutusküljed, rinnad, naba ümbrus, tuharad, reied, suguelundid. Lastel ja vanuritel võib lööbest olla haaratud ka nägu, peopesad ning jalatallad.

Ravi põhimõtted:

  • kõiki pereliikmeid ja kontaktseid ravitakse üheaegselt, sõltumata sellest, kas neil sümptome (juba) esineb või mitte;
  • ravimit manustatakse kogu kehale (väljaarvatud peapiirkond täiskasvanutel);
  • käsi määritakse ravimiga peale vee ja seebiga pesemist uuesti;
  • vahetada rõivaid ja voodipesu nii ravi alustamisel kui ka lõpetamisel;
  • peale ravi pesta rõivad vähemalt 60°C juures, üleriided keemilises puhastuses (või hoiduda saastatud esemete kasutamisest 3-4 päeva jooksul).