Suguhaiguste diagnostika ja ravi

Suguhaigused on seksuaalsel teel edasikanduvad nakkushaigused (sexually transmitted infections, STI). Seksuaalsel teel võivad ühelt inimeselt teisele levida erinevad haigustekitajad – bakterid, viirused, seened või parasiidid. Kuna haigusetekitajad on äärmiselt tundlikud välistingimuste suhtes (haigustekitajad hävinevad temperatuuri muutumisel, kuivamisel jne), siis ei ole suguhaigusesse võimalik nakatuda saunalaval, ühist tualetti kasutades või muul sellisel viisil.

Suguhaigusi võib tinglikult jaotada (a) suguelunditel haavandeid põhjustavad haigused (genitaalherpes, süüfilis), (b) suguelundite põletikku põhjustavad haigused (klamüdioos, trihhomonoos, gonorröa, ureaplasmoos, mükoplasmoos) ja (c) organismi üldise haigestumisega kulgevad haigused (HIV, B- või C-hepatiit). Toome järgnevalt välja nähud või olukorrad, mispuhul on soovitatav lasta end suguhaiguste suhtes kontrollida:

  • kui Teil või Teie partneril on mitmed seksuaalpartnerid;
  • kui Teie partneril on diagnoositud suguhaigus;
  • kui on toimunud kaitsmata vahekord uue või juhusliku seksuaalpartneriga;
  • enne uue seksuaalsuhte alustamist;
  • raseduse planeerimisel ja/või raseduse alguses (suguhaigused võivad kanduda üle emalt lapsele raseduse või sünnituse käigus, mille tulemuseks võib olla raseduse katkemine või vastsündinu haigestumine koos sellest tulenevate tüsistustega);
  • kui Te kahtlustate endal suguhaigust: tuntumateks haigustunnusteks on eritise tekkimine (naistel tupest, meestel kusitist), eritise iseloomu muutus (nt lõhna muutus), valulikkus urineerimisel, valulikkus vahekorra ajal, veritsus peale vahekorda, villid või haavandid suguelundite piirkonnas, eritis pärasoolest.

Meil sagedamini diagnoositud suguhaigused on klamüdioos ja genitaalherpes.

Klamüdioos

Klamüdioosi tekitab bakter nimetusega Chlamydia trachomatis. Nagu ka teiste suguhaiguste puhul, levib nakkus vaid otsesel sugulisel kontaktil. Klamüdioosile on iseloomulik haigustunnusteta kulg (inimene on nakatunud, kuid mingeid sümptome ei teki). Haigustunnusteta kulgeb klamüüdia-nakkus ligikaudu 75% nakatunud naistest ja 50% nakatunud meestest.

Klamüdioosi põhilisteks sümptomiteks naistel on valulikkus urineerimisel ja suurenenud voolus tupest. Võib esineda menstruatsiooniväliseid ja vahekorra järgseid veritsusi. Meestel on sümptomiteks kipitus-kihelustunne kusitis ja valulikkus urineerimisel, vahel harva ka eritis kusetorust. Pärasoole nakatumisel võivad kujuneda valulikkus või eritis (ka veritsus) pärasoolest.

Haiguse raviks on antibiootikumid. Haiguse läbipõdemisel immuunsust ei teki ning nakatuda võib korduvalt. Nakatumise eest kaitseb kondoomi korrektne kasutamine! Ravimata juhtudel võib klamüdioos põhjustada kroonilist põletikku suguelundites, kroonilisi kõhuvalusid ning viljatust.

Haiguse läbipõdemisel ei teki immuunsust klamüdioosi suhtes ning nakatuda võib korduvalt.

Genitaalherpes

Genitaalherpes on sugulisel teel leviv Herpes-viiruse nakkus. Enamikul juhtudest on tekitajaks 2. tüübi Herpes simplex virus (HSV2). HSV1 viirustüüp tekitab tavapäraselt kahjustusi huultel (ohatis), suu limaskestal või silmades, kuid võib oraalseksi kaudu kanduda ka suguelundite piirkonda.

Genitaalherpesele on nii naiste kui meeste puhul iseloomulikud suguelunditele tekkivad punetavad, äärmiselt valulikud väikesed villid, mis mõne päeva pärast lõhkevad ning mõne päeva kuni nädala jooksul ise paranevad. Esmase haigushoo korral on naistel tavaliselt villikestest ja haavanditest haaratud nii suured häbememokad, tupp kui ka emakakael. Meestel võivad villid ja haavandid paikneda mitte üksnes suguelundi peal, vaid ka kusitis. Kaasneda võivad üldine nõrkus, palavik, lihasvalu ja valulikkus urineerimisel.

Pärast nakatumist jääb viirus organismi kogu eluks. Peale genitaalherpese esmase haigushoo paranemist võib haigus korduda. Kordudes on haigusnähud üldjuhul samad, aga enamasti kergema ja lühema kestusega. Vahel esinevad koos või enne nahale kujunevaid ville valu või ebamugavustunne (põletuse või „sipelgate jooksmise” tunne) kahjustatud piirkonnas. Genitaalherpest ei ole võimalik lõplikult välja ravida, küll aga lühendavad viirusevastased ravimid tunduvalt haigushoo pikkust ja leevendavad vaevusi. Haiguse vältimiseks tuleb kasutada kondoomi, haiguse avaldumise ajal (villide tekkimisel) loobuda sugulisest vahekorrast ning ohatise olemasolul huulel vältida suuseksi.